Kultuurilooline arheoloogia

Kultuuriajalooline arheoloogia (ingl k Culture-historical archaeology, vene k Культурно-историческая археология) oli 1910.–1960. aastatel lääne teadlaste seas levinud arheoloogiline koolkond. See rõhutab ühiskondade määratlemist erinevateks etnilisteks ja kultuurilisteks rühmadeks vastavalt nende materiaalsele kultuurile.

Kultuuriajalooliste arheoloogide kõige silmatorkavam puudus oli see, et muutusi seostati jätkuvalt väliste protsessidega (näiteks migratsioon). Vähe jõupingutusi tehti aga selleks, et välja selgitada, miks kultuurid võtsid omaks või tõrjusid muudatusi, ning kuidas need uuendused ühiskondi muutsid. Puudu oli tahtmisest õppida, kuidas üksikud kultuurid on süsteemina toimisid ja muutusid.^[1] Hilisemad arheoloogilised teooriad, nagu protsessuaalne ja postprotsessuaalne arheoloogia, on tekkinud nende puuduste kõrvaldamiseks ja pakkumaks rohkem tõlgendavaid vaatenurki minevikule.

↑ Trigger, Bruce G. (2006). A history of archaeological thought. Internet Archive. Cambridge [England] ; New York : Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-60049-1.

[:0-1] Trigger, Bruce G. (2006). A history of archaeological thought. Internet Archive. Cambridge [England] ; New York : Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-60049-1.

[1]